Sass, head nimepäeva, 11.september ikkagi ju!
Tead Eleanor,
Me oleme nüüd Eesti kirjanduse Bonnie & Clyde.
(..ja ei sõnagi bensukate röövimisest:))
Tead, Sass -
armastus on hullupööra ilus asi. Veel ilusam on, kui mõni vägev noor mees sellest tõeliselt vägevalt kirjutab. Aitäh sulle.
Me ei lähe hukka ;)
"Elu algab täna"
sellest raamatust leidsin enda suureks üllatuseks väga palju samu mõtteid, isegi sõna-sõnalisi lauseid, mida ise mõelnud ja välja öelnud olen. ma ei mõtle lihtlauseid jms :)
mu enda elus oli hetkel periood, kus hakkasin ära unustama elu väärtust. tänu sellele raamatule sain õige tunnetuse tagasi. tänan!
ja tänan ka selle eest, et Sa aeg-ajalt Tartus käid... et ikka munakivitee Su kannul ikka kumiseks!.....
Thanks Hendrik, vahva küss täitsa. Hakkasin praegu mõtlema, et suhtun piraatidesse ikka väga mõistvalt. Selles mõttes, et vargad nagu vargad ikka, pole nad teistest millegipoolest halvemad. Mul on üks sõber, kellel jah, viimane kord kui arvutasime, oli 1,4 milli eest pirasofti arvutis. Ja aias kaks Rotveilerit, keda oli palju odavam soetada kui legaalset tarkvara. Muidugi firma bilanssi ta neid koeri kanda ei saanud, aga vahet pole, sest BSA mehed ei ole julgenud veel uksele koputada. Koerte toidu peale kulub ka suht mõistlikult ja.... aaaah whatever. Sorri, et kõrvale kaldusin. See koerte teema on hoopis midagi muud.
Tundub küll pealtnäha väga offtopic küsimus aga mind tõesti huvitab milline on teose autori suhtumine tarkvara piraatlusse ?
kontaktide all on selle sügise uute lugejakohtumiste ajad. ja pole välistatud, et neid tuleb veel juurde:)
Raamat, mis pani mõtlema....
Mis on mulle üks hea raamat: see, mille lõpetamise järel tunnen, et hingamine on mõttetu, sest on olemas veel midagi olulisemat, kui õhu kopsudest sisse ja välja laskmine; kui maailm pole enam see, mis enne raamatukaane avamist; see, mille sündmused ja tegelased ei jäta mind maha ka nädalaid pärast lugemist; see, mis paneb mõtlema enda elule - see ja veel mitu miljonit asja, mida kirjutada ei mõista...
Millal oli see hetk, millal minust sai mina. Või olen ma kogu aeg olnudki MINA? Igatahes pole ma too inimene, kes oli enne SEDA. Aga kumb on siis päris mina?? Kas see, kes on praegu või see, kes oli enne. Ma ei tea. Selge on ainult see, et pärast aastat, kui ma sain 17 on minus kõik muutunud. Ja esimese ja teise mina vahele jääb kolm kuud ja roheline uks, mille kõrval on kiri “Psühhiaatria osakond”. Uks, millest sisse astudes ei olnud olemas ei esimest mina, see, kellega koos ma senise elu olin elanud, ega ka mitte teist, seda praegust. Polnud mitte midagi - mind polnud olemas. Hingeliselt surnud ja füüsiliselt vaevu elus.
Ja kusagile sinna uksest sisseastumise ja väljaastumise vahele jääb hetk, kus minust sai see, kes ma praegu olen... või... peaaegu. Kuigi sellest on mõöödas juba mitu aastat, ei tunne ma, et oleksin päris valmis. Valimis, et võiksin ütelda: See olengi MINA.
Ja kogu elu jagunebki ENNE ja PÄRAST. Enne ja pärast ja kumbki pole teisest parem. Ehk on pärast targem, ehk mõtlikum, ehk nukram, ehk ....? Ja enne lihtsam, lõbusam, rõõmsam, kergemeelsem!
Ja ikkagi võib kõik selle olemise, mille teeb katki piir ‘Siis ja Nüüd’ võtta kokku kui ‘Minu Elu’.
Aitäh, sulle, kes sa olid siin!
leidsin11.08.05 päevalehest sinu artikli-jälle üks hea kirjatükk,thanks
http://ajaviide.delfi.ee/news/fotokonkur[...]
< 126 | 127 | 128 | 129 | 130 | 131 | 132 | 133 | 134 | 135 | 136 | 137 | 138 | 139 | 140 |