khm, mitte Lea Teesalu, vaid Diana Leesalu kirjutas "2 grammi hämaruseni".. a samas ma ise alguses arvasin, et raamatu nimi on "8 sekundit mälukaotuseni" or smth :D

Kui mõni su litsidest vähemalt õigekirja tunneks.

Lugesin - ja olin vaimustuses
täitsa erinev kõigest mida olen siiani lugenud
mitte mingi konkreetne protest või yhiskonna kriitika ei olnud see raamat minu meelest või vähemalt minu jaox,vaid lihtsalt reaalne näide sellest kuidas asjad käivad siin vahvas riigis,lihtsalt reaalsus.
Siis lugesin Kati Murutari "Ettevaatust Emma" ja peale seda Lea Teesalu "2 grammi hämaruseni" mõlemad ka suht yhe päevaga ... ja mulje sama,kuigi lood on muidugi totalselt omamoodi igayx.
Siis nagu hakkasin mõtlema, et ega vist enam ei yllatagi millegagi,pole ju kedagi kellel polex mingit sitta kaelas,probleemi kas siis yhel või teisel moel.
Enamus nagu kogu aeg satuvad igast jamadesse mitte ainult narko ja alko,igasugu võlad ja lahutused ja ootamatud lapsed ja täiesti haiged elukaaslased ja perekonnad jne. igast muud draamad ja nii elataksegi nagu see oleks normaalne - eestikas.
Mul on ka viimane poolteist aastat suht perse läind,siiani arvasin et igast jamad ju saavad läbi ja siis värk normaliseerub
tuleb mingi stabiilsus.
Peale sinu ja nende teiste raamatute lugemist ma olen avastanud et ma nagu ei seedigi mingeid issi emme lumehelbekesi kelle elu on muretu ja veatu - ei oska nedega mitte midagi rääkida,kuidagi suhelda.
Ja kui ma vaatan neid komentaare ja arvamusi siin siis on nagu imelik et kui satume nii vaimustusse sinu raamatust siis kas ikka selle pärast et lugu on põnev ja haarav või selle pärast et sedasi meile meeldibgi.
Ood persekukkund eludele.

Sass anna vihjeid, kas teises osas on samad tegelased, sest mulle see Rass ikka nii meeldib et jube :p

lugesin seda raamatut.. päris hea... selline mõnus ja noortepärane.. tänapäevane suupruuk ju.
see meie kohustuslik kirjandus;P... megahea naqu.. jätka samas vaimus ja tahtsingi teada et kas tulemas on ka teine osa?kui jah sis loen kindlalt.. mulle tundus sisu põhjal et on oodata ka teist osa...

Ma pole pikka aega käinud siin, mis ei ole tegelikult oluline, aga see kui sa õnnetu oled on oluline.Ausalt öeldes tuli see mulle üllatusena, sest need vähesed korrad ,kui ma sind näinud olen, ei paistnud see kuskilt välja. Ma ilmselt olen ühiskonnas tühise tähtsusega kodanik ja minu arvamus on mõttetu, aga ikka loodan keegi olla või midagi korda saata. Kui sul pole midagi paremat, siis vaata kasvõi raamatuid, mis on sinu kätetöö. See on tegelikult midagi sellist, mida vähesed saavad omada. Sellised asjad teevadki staariks. Kui mitte terve maailma ees, siis teatud hulga lugejaskonna ees. Ja nemad tõsiselt usuvad sinusse ja austavad sind nii, kuidas väheseid austatakse. Õnn on nagunii suhteline ja mööduv nähtus,mida ei saa pidevalt endale hoida, aga ometi tuleb see vahepeal tagasi... kasvõi pisikeste asjade näol. Ma ei oska muud soovitada, kui et haara nendest kinni ja loo endale tugipunktid, mis kindlalt alati jäävad. Ka siis kui kõik muu kokku vajub. Minul siiani toimib.
Ja suvi on tulekul. Kui Pärnu poole satud, anna teada. Sööme rannas jäätist ja räägime kirjandusest või midagi:).Ole tubli!

Sass, kallis, sa saad hakkama. Elu on loomine ja ma tean, et seda viimast oskad sina kõige paremini.

mina siin. jälle. üle pika aja. tegelikult mul on hoopis teine küsimus ja ei viitsi siin raamatu kohta kriitikat tekitada. nimelt küsimus siis: sass, oled sa õnnelik? peale kõike seda asja, mis sa oled kirjutanud. ja peale seda, kui su elu on muutunud. kui sa oled saanud suureks, staariks. nimeks. aga inimesena? oled tähelepanu vajaduses või on seda liiga palju tekkinud? mis on muutunud? ja kas on midagi, mida sa enam teha ei saa? kuigi võibolla tahaks...

< 101 | 102 | 103 | 104 | 105 | 106 | 107 | 108 | 109 | 110 | 111 | 112 | 113 | 114 | 115 | 116 | 117 | 118 | 119 | 120 | 121 | 122 | 123 | 124 | 125 | >