Mõssa nägu oli nõutu.
«Mis tähendab ei leidnud?» küsis Rass, kui oli tagasi bemarisse istunud.
«Otsas on kõik,» vastas Mõssa.
«Kurat! Pole võimalik.»
«Minu taskud on tühjad,» patsutas vend kätega dressipükste taskutele.
Rass vaatas kindalaekasse, katsus püksi- ja jopetaskuid. Tühi mis tühi.
«Ongi siis kõik,» ei suutnud ta uskuda.
Ta oleks juba peaaegu välja astunud, et inimeste ees vabandada ning neile raha tagasi anda, kuid suureks üllatuseks märkas tõsiasja, et Scorpiot, mis varem neist paarikümne meetri kaugusel parkis, seal enam ei olnud. Ta vaatas silmi kissitades parklas ringi, et äkki on nad kuhugi mujale manööverdanud. Aga ei. Terves parklas polnud hallist Scorpiost jälgegi.
«Kuradi kurat,» vandus Rass, pigistas korraks silmad kõvasti kinni, katsus seejärel käega kaht äsja käigukangi kõrvale visatud sajakroonist ja jäi lolli näoga raha silmitsema.
«Kust need siis tulid?» küsis ta sosinal ning toetas pea seljatoele.
Pea rappus kuklas tuksuva veresoone taktis üles ja alla.
«Ma viskan su kooli juurde,» ütles Mõssa, kui Rass uuesti pilgu tõstis.
«Jah,» ütles Rass ja lisas mõne aja pärast:
«Me peaksime puhkama natuke.»
Mõssa ei vastanud, vaid klõpsis automaki nuppe.
Raadiojaamad vahetusid iga kahe sekundi järel. Rassi jaoks kõlas see kõik nagu üks halva leviga eetrisaade. Valge operatiivtunnusteta politseiauto sõitis kuni koolimajani nende järel. Kes oli tolle masina roolis, ei tea enam keegi. Aga kõrvalistmel istus ninalahasega kadetivormis noormees.